esmaspäev, 8. august 2011

Unustatud mõisad, 06.08.-07.08.2011

Meie viimane kahepäevane mõisatuur algas Ida-Virumaalt, Illuka mõisast. Ehitis on neorenessansi stiilis, kuid uhke astmikviil keskel on uusgooti stiilis.
Maja kaunistab kolme korrust ühendav uhke puitnikerdustega trepp.
Möödusime ka tõeliselt unustatud mõisast, Pagari mõisast, mis seisab tühjana. Seal olid kunagi korterid olnud.
Jõhvis käisime Mihkli kirikus, mis oli endine kindlus-kirik. See on suurim ühelööviline kirik Eesti, mis on seest hästi lai.

Sees on altarimaal Taevasseminemine, 2 orelit. Kooriruumi all oli kunagi püssirohukelder, kus nüüd asub kabel ja muuseumituba.


Jõhvi Issanda Ristimise kirik, mis on õigeusu kohaselt historistlik maakividest ja punastest tellistest kirik. Ehitatud 1895.aaastal.
Maidla mõis, (üks viiest samanimelisest) üks paremini säilinud barokkhoone Eestis. Huvitav on see, et fassaadikrohv on tumedaks tehtud lisatud söega, kus sees ka klaasitükid. Õige nurga alt päikeselise päevaga pidi vaatepilt väga sillerdav olema.
Säilinud on ka originaaluksed koos endiste lukusüsteemidega. Sisustuses on ka hulk säilinud (stukklaed, tahveluksed, aknapõskede luugid) ja ilusti eksponeeritud sisustust.

Vasta mõis on ehitatud 18. saj lõpus, varaklassitsistlik. Alakorrus on võlvitud, seal olid majandusruumid.

Sealsamas on Vasta sümbol - kaev hoone sees! Sisustusdetail missugune!

Mõista-mõista, mis see on? Väike kuradipeakujuline ventilatsiooniava! Neid on päris mitu ja mitmed pidavat ka juba kadunud olema.
Ööbimispaika otsides jäi teele järjekordne unustatud mõis - Hulja mõis. Ehitatud 18. saj. 3-s järgus. Pildil näha pikk 2-korruseline vaheehitis ja sellele on liidetud pikk madal aidahoone. Kahjuks seisab nüüd üksi ja laguneb. Kunagi on seal ka kino olnud, mis tuli välja seoses meie uurimisretkega mõisa sisse.


Teele jäi ka tõeline pärl - Neeruti mõis 19. saj lõpust. See on üks väheseid juugendstiilis mõisahooneid. Seda laiendati 20. saj alguses. Domineerib vaaterõduga 30 m kõrgune torn. Siin on voolavajoonelised aknalahendused ja eri värvi krohvipind. Seiab aga väga kurvalt tühjana ja laguneb.

Ööbimispaiga leidsime Neeruti maastikukaitsealal. Küll oli seal mägesid ja orge. Jäime laagrisse Tagajärve lähistele. Neeruti kanti on nimetanud jääaja muuseumiks. 1272 ha suurune Neeruti maastikukaitseala asub Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas. Neeruti oosidega tutvust tehes saab tugeva füüsilise koormuse: tihti tuleb astuda üles järskudest nõlvadest ja laskuda haigutavatesse aukudesse. Autosõit Neerutis mööda kitsast teed meenutab sõitu mägedes, kus kurvilise teeperve asemel on sügav kuristik. Tegu pole küll Alpidega, aga tasase maa elaniku seiklusjanu leiab ehk siit kandist natuke kustutust. Kõrged nõlvad paistavad kõige paremini silma varakevadel, kui puud pole veel lehte läinud, aga lumi on juba sulanud.

 2003. aastal meelitas hulga rahvast Neerutisse Rakvere teater, lavastades Andrus Kivirähki “Kalevipoja”. Seaküla Simsoni püstitatud mäeveerel istuva Kalevipoja kuju jääb seda sündmust veel kauaks meenutama. Neerutis on viis ametlikku lõkkekohta, kaks neist katuse all. Tagajärve ääres on ujumiskoht.

Uus päev algas Lasila mõisaga. Lasila mõis on historistlik neogooti elementidega nurgatornidega härrastemaja 1890. aastatest. Siin möödusid Baeri lapsepõlveaastad.  
Ühes nurgatornis on avatud Baeri muuseumituba. Kõige ülemises osas saab kõike lähemalt ka uurida!


Kiltsi mõis on rajatud linnuse varemetele 18. sajandil. Mõis on hilisbaroki varaklassitsismi sugemetega. Siin elasid Krusensternide suguvõsa. Avatud on mälestustuba, kus on näha näoiteks medalit, millega tunnustati tema ümbermaailmareisist osavõtmist, seal reisil tehtud joonistusi jne.

Endisest linnusest on säilinud keldrikorrusel rõngaspaasist alusmüürid, käigud, kaks ümarat ja kaks nelinurkset laskeavadega torni, müüritrepid, munakivipõrand. Väga põnev!
Ahto istub Kiltsi mõisa saalis nagu kuningas (kroon peas). Seinu katnud 19. sajandist pärit maalingud on osaliselt avatud.

Mõisa jalgadel ahi.
Edasi möödusime Pudivere mõisast, kus oli näha, et midagi seal kõpitsetakse ehitada. Isegi koer oli valvama pandud ja tee peal ees silt Eramaa. Ega meie ei lasnud neist asjust endid segada, tegime pildid ära ja läksime edasi. Pudivere mõisa kupja pojana sündis Eduard Vilde. Aga järgmises, ehk siis Muuga mõisas möödus Vilde lapsepõlv.
Muuga on neorenessanssloss! Vene keisrite Nikolai I ja Aleksander II õuekunstnik, Eestist pärit Carl T. von Neff omandas mõisa 1860.a. Ta kavandas koostöös nimekate Peterburi arhitektidega endale vanaduspäeviks lossiväärilise hoone. Karüatiidid fassaadil ja paljud muud kujunduselemendid lähtuvad Neff`i lemmikstiilist - itaalia renessansist.
Karüatiidid esifassaadil.

Treppi valvavad Antonio Canova lõvid. Need on Vatikani paavsti Clemens XIII Rooma Püha Peetri katedraali hauamonumendi lõvide koopiad.

Paraadkorrusele pääseb mööda helehallist marmorist treppi, mille suuet valvavad lõvid. Tsaar Aleksander II kingitud trepp ei paikne mitte maja peateljel, vaid otsafassaadilt avanevas trepihallis, sest oli probleem trepi mahutamisega.

Hoone sisustati vanades stiilides luksusliku mööbliga ja rohkete kunstiteostega. Enamik kuldraamides maalidest olid Neff´i enda maalitud koopiad maailmakuulsatest itaalia renessansskunstnike, Madalmaade ja hispaania kunstnike maailidest. Seal on terazzopõrandad, seinamaalingud, marmorkamin, uste kohal lünettmaalid.
Pildil karüatiid ja ampiirahi.


Marmorkamina peal paiknev Must Madonna ehk Jeesusema lapsega on G.Vitali poolt Iisaku katedraali frontoonile modelleeritud Tarkade kummardamise grupi keskse osa koopia.
Kunstniku originaalid koos valdava osaga kunagisest kunstikogust on Eesti Kunstimuuseumis.

Pargis asub massiivne värav, mis meenutab triumfikaart. Ehitati 1873.
Sellega sai meie selleaastane Unustatud mõisad läbi. Nägime palju kauneid mõisakoole, mis on nii ilusasti restaureeritud ja hoitud! Kahjuks kohtasime oma teel ka päriselt unustatud mõisu, mis kõik ootavad veel ja loodavad, et ka nendega võetakse midagi ette. Kuid reaalsus on see, et paljudega ei juhtu seda kunagi, sest enne jõuab nende jaks otsa ja nad lihtsalt lagunevad ära. Kahju! Nad oleksid kõik väärt parimat hoidmist ja veel pikka elu.
Aga meie külastame oma järgmistel teedel ikka mõisu edasi ning vaatame neid ja pildistame üles.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar