Kas Tallinn on linn, kus mina kunagi elada ei tahaks? Kas on see päris nii? Õppides koolis mu arvamus muutus, täna ma pole enam nendes asjades kindel. Never say never! Siin on päris palju mis mind häirib, aga et jätta viisaka ja rahumeelse inimese muljet, siis neid ma ei maini. Teisalt on asju, mis mind kutsuvad Tallinna: Kadriorg, loomaaed, vanalinn, Nõmme pargid ja see, et oled üks suures massis.
Seal lõpus paistab tõesti valgus. Jalutades pargis võib kohata päris huvitavaid asju, tegelikult on asi vale väljend. Võib kohata suurt kunsti nii meie eestlaste tehtud kui muude rahvaste imelisi saavutusi. Näiteks Jaapani kultuuri moderse aritektuuri instalatsiooni RADA METSAS.
See on koht, kust näeb parki hoopis teise nurga alt. See vajab mõistmist ja arusaamist, sellepärast käisin minagi siin kaks korda ja ikkagi ei saavutanud endas tunnet, et nüüd näen parki kuidagi teisiti, aga vahva oli ikka.
Vanalinnas päikeseloojangut nautida oli küll hea.
Pilved, mis punastasid, kui üle kiriku hõljusid.
Suur seaduste loomise kants töötab täiel rinnal, nii et tornid suitsevad.
Tallinn tuledes :)
Kõrgelt vaadates on päris ilus, särab see pealinn nagu juudi jõulupuu.
Laskudes alla linna ja jalutades pimedatel vanalinna tänavatel, võib avastada päris koledaid asju. Jõhker ja halastamatu mõrv.
Siin keeb meie maine kultuurikatel.
Nii palju rõõmu ostlemisest.
Selline siis seekord see pealinna külastus oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar