Alustasime oma puhkust Meenikunno raba matkaga.
Meenikunno raba asub Kagu-Eesti lavamaa lõunaosas, Põlva maakonna lõunapiiril. Pindala on 1448 ha.Turbakihi max. paksus on 5,8 m, keskmine aga 2,6 m. Meenikunno raba on suhteliselt noor raba. Raba kujunemine algas 5000-6000 aastat tagasi maapinnalähedase põhjavee taseme tõusuga mineraalpinnasel. Alguses tekkis madalsoo. Jõudes arengus rabafaasini, ujutati soo uuesti üle ning madalsoo taastus. Turbalasundi kasvades jätkus tänapäevani kestev raba arenemine. Raba edelaosa on tekkinud kunagise jääjärve kinnikasvamise tulemusena. Rabatüüpidest esineb siin puis-, lage- ja älveraba. Raba katavad kidurad männid. Tüüpiline laukaraba puudub, kuigi esinevad üksikud laukad, millest kaks on muutunud soojärvedeks. Märgid soo arengus viitavad uute laugaste tekkele ja älveraba väljakujunemisele.
Meie alustasime oma matka Liipsaare metsaonni juurest, kus on igati vahva nõia kuju, kahjuks on tugevad inimesed oma jõudu demonstreerinud ja nõial luua ära murdnud.
Lugemist ja uurimist jätkus rabas meile mõlemile, seljakott oli raamatutest raske :)
Vaatlesime raba nii lähedalt kui kaugelt, seekord ilma erilist lindu leidmata, aga teadmisi sai juurde ammutatud küll ja küll.
Rabajärved on ahvatlevad ujumiseks ja seda eriti kuumal suvepäeval. Tegelikult on nad endas täis ohte, seda eriti oma salakavalate kallaste, külma ja põhjatuna tunduva veega.
Rabajärve kaldal õitsevad kallad on väga imelised ja võluvad oma ilu ja rohkusega Meenikunnos.
Raba kenasti läbitud, jõudsime matkaraja metsateele, kus kohtasime väga palju sipelgaid, kes elavad oma igapäevast ja töist elu.
Ka puudel on kasvajaid ehk siis haiguslike väärmoodustusi ehk pahke.
Värska
Kena rabamatk tehtud, jõudsime oma puhkuse sihtpunkti. Sihtpunktiks siis Värska Sanatoorium. Toad eelnevalt bronnitud, läks kõik väga libedalt, veidi segadust tekitas minus see kui minu kallis abikaasa ütles kelle nimel bronn on, hiljem selgus et see oli tehtud enne meie ühist abielu :)
VÄRSKA SANATOORIUM
Värska Sanatoorium on Eestis ainulaadne oma raviarsenali poolest. Pakume turgutust looduslike vahenditega – Lämmijärvest saadava magevee ravimuda ja sügavalt maapõuest ammutatava kuulsa Värska mineraalveega. Magevee ravimuda on orgaaniliste ainete poolest kümme korda rikkalikum kui meremuda ja sisaldab palju väävelvesinikku.
Värska kohta veel niipalju et aeg on seal väga tihedalt planeeritud ja meie plaan rattad kaasa võtta ja ümbruskonda rändama minna jäi ära. Plaaniks see paraku ka jäi. Esimene õhtu siis "väike" õhtusöök ja kohe kiirelt veekeskusesse ja sauna. Pärast väsitavat matka oli see ülimalt hea plaan, ainus mis tegevust varjutas, oli "väike" õhtusöök.
Vesi on ikka väga hää, kannab suured laevad, kannab ka mind :)
Nagu hülged vees.
Järgmine päev oli ikka väga sisutihe, kiirelt hommikusöök ja ruttu Värska peale laiama. Alustasime SETO TALUMUUSEUMIST.
Muuseumi ehitamisega alustati 01.novembril 1994.a. Talumuuseumi fondi eestvedamisel ja muuseum avati 17.juulil 1998.a.Seto Talumuuseumis on võimalik tutvuda XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse taluarhitektuuri, vanade tööriistade ja rikkaliku käsitööga. Ekspositsioonis on pool-kinnine hoov, elumaja, riide-, vilja-, söögiait, laut heinaküüniga, töötuba, varjualused, suitsusaun, potivabrik, sepikoda, rehi ja tsäimaja. Enamus hooneid on originaalid, pärit Põhja-Setomaalt. Lisaks saab näha vahetuvaid temaatilisi näitusi vanast uueni, käsitööst kunstini, arheoloogiast ja ajaloost. Võimalik on osa võtta talsipühast, seto pitsipäevadest, folklooriõhtutest, rahvakalendritähtpäevade tähistamisest, talutöödest.
Näidistalu, kus peetakse vähesel määral veel loomi siiani.
Väike mõte paberile ja enese jäädvustamine muuseumi ajalukku.
Suitsusaun oli ikka teistest hoonetest eemal, tuleohutus ennekõige. Küll seda sauna kütaks ja saunataks seal mõnuga ennast.
Aidas elasid suviti peretütred, minul küll pole selle teadmisega enam midagi teha, aga kes veel vaba ja abielus pole, võiks seda teada ehk leidub veel talusid Eestis kus nii ka on.
Selles talus elas küll aidas ainult vanatüdrukust kõuts.
Minu sõber. Nii hea habe kus teda tirida!
Tööriistu pidi talus palju olema, sest kõik tuli ju ise ära teha, isegi tulekahju tuli ise kustutada.
Toidunõud tehti nii omale, kui müügiks oma savikojas.
Muuseumi õueala, kus karjatatakse kitsi ja ..............
Isegi külalistele oli mõeldud - kui keegi rattaga juhtub tulema, on kohe kuhugi parkida.
Peale muuseumi sai veidi ringi sõidetud autoga ja vaadata läbi autoakna kohaliku külaelu ja -olu. Oma teel leidsime paar huvitavat küla, veel huvitavama ajalooga.
Tsässon on õigeusu külakabel Setumaal.
Väga vanad ja unikaalsed kiviristid.
Siin sai Eestimaa ja ühtlasi Euroopa otsa, edasi on juba Venemaa.
Nüüd siis sanatooriumis vahele kiire hoolitsus kehale ja hingele, soolakambri näol. Seejärel kiire lõuna ja ruttu laevareisile.
Värska lahel, SETO LINE laeval.
Sõit laeval oli väga huvitav ja hariv, seda üldise olukorra osas Räpinas ja Setumaal, kui ka linndude vaatluse ja tegevuse kohta Lämmijärve piirkonnas. Laevareis kestis 1,5 tundi ja kulges mööda piiri Lüübnitsani. Venemaa piir on ikka väga väga lähedal küll. Reisi algus eriti head ei tähendanud, pidevad hoovihmad ähvardasid selle täiesti nurjata. Esimesed liikumised veel tuli väga vesiselt veeta, aga siis läks taevas selgemaks ja vihm taandus.Kokkuvõtteks oli suviselt hea ja mõnus laevasõit.
Õhtupooliku saime veidi jalutada kohalikul matkarajal, mida me muidugi täismahus ei läbinud, kuna kohustuslik tegevus sanatooriumis vajas ka toimetamist.
Matkaraja torn, kuhu ei soovitata korraga üle 10 inimese minna.
Tornist avaneb väga kena vaade rabale, rabas on ka üks esimesi piirimärke andmaks teada, et oled ohtlikult lähedale Venemaa avarustele.
Järgmist päeva alustasime hoolitsustega jälle kehale ja vaimule, ning oh ime oli aeg asjad pakkida ja välja kolida. Kuid meie rändajahing ei olnud veel väsinud ja puhkus jätkus autosõiduga esmalt siis kodunt kaugemale, st. Saatse poole. Alustuseks külastasime Värska kirikut ja surnuaeda.
Värskas on siis tegemist õigeusu kirikuga.
Teekond jätkus Värskast Saatse suunas, kus tuli läbida osaliselt Venemaa. Seal juba tervisliku liikumist ei harrastata nagu näha juuresolevalt keelumärgilt :)
Saatse õigeusu kirik, mille vastas on poolik Luteri kirik, mis plaaniti ehitada eestlastele, kuid kahjuks jäi kiriku ehitus pooleli ja leidis kasutust kolhoosi sepikoja ja garaazina.
Saatses asuv Setu muuseum (väga korras, esinduslik ja värskelt renoveeritud).
Setu köök koos sinna kuuluvaga, vana ja uus koos :)
Ikonastaas, mis peaks kuuluma kirikule ja on suureks murelapseks hetkel Saatse muuseumile.
Edasi läksime otsima RMK uhiuut matkarada, asukohaga Vorobi külas.Matkarada tutvustab Petseri Lõunalaagrit, kuhu suveks majutus õppusteks esimese Eesti Vabariigi 7. jalaväerügement.
Uskumatud paisud, sillad ja hooned - mis kõik siin on kunagi olnud. Võimalik, et Lõunalaagri haljastusse on oma jälje jätnud 7. jalaväerügemendis aednikuna aega teeninud, hilisem Räpina Aianduskooli õpetaja Adolf Vaigla.
Toiduladu, kus hoiti toiduvarusid 3000-le mehele.
See on matkarada, mida peab külastama, sest see on igati huvitav ja kõigile läbitav ning jõukohane oma pikkuse poolest(1,8 km).
Nüüd siis juba asusime koduteele ja seda juba palju väsinumana kui oma meeldivat Värska puhkust alustades :)
Veel viimane tsässon, mis jäi juba koduteele ja mille pldistas minu armas abikaasa sel ajal, kui mina autos toidutagavarad üle vaatasin ja meile nosimist otsisin.
