Sügismatkad loodusesse

Sügis on imeline aeg, saab käia looduses ja nautida seda imelist värvidemängu. Oleme üsna sagedased külalised Emajõe-Suursoos, see on ka koht, kuhu Tartust kiiresti saab, piisavalt linnalähedane ja piisavalt ürgne, et avastada jälle ja jälle uusi kogemusi looduses. Suursoo on koht, kus kohtab isegi karu, minu kogemus on küll ainult talvised jäljed, aga abiks ikka.

Emajõgi oma imelise peegeldusega.

Läbi lehtede avaneb kaunis vaade jõele, kus tol päeval oli tõeline tegu, et jõge pildistada ilma paadita.

Et midagi olulist ei ununeks on alati mõistlik märkmeid teha.

Koprad on teinud tõsist tööd. Kahjuks on vesi üsna kasin tõusma. Kopra vale arvestus :)

Kasesalus on päris mõndagi avastada, peab vaid olema tahtmine, teadmised ja vahendid. Minu armsal abikaasal on kõik need olemas.

Selline vaade avaneb, kui liikuda sügiseses kasesalus. Alati ei pea kõik värviline olema, lihtsuses peitub ka ilu.

Ühel kenal sügisesel nädalavahetusel otsustasime, et peab ikka käima läbi ka Elva lähistelt Vellaverest. Kord me juba ekslesime seal kandis, siis oli talv ja matkarada jäi avastamata. Seekord ei olnud meil ka erilist õnne. Saime küll matkaraja algusesse, aga mida polnud, oli rada. Kuna valdav osa rajast on eramaadel, siis on kummalisel kombel kadunud kõik matkarada tähistavad sildid ja tähised. Seekord pidime siiski oma loodusretke läbima Vapramäel, mis pole muidugi ka halb, aga tahtmine oli midagi uut ju avastada.

Vapramäe vaprad murumunad.

See oli väga vahva puravik, meist jäi ta sinna ilutsema.

Armastus suure tähega. Kallistavad puud. Loodus on imeline, siin on näha, kuidas teineteist hoidma peab.

Osad puud on väsinud ja kukkunud otse rajale, meid see muidugi ei takista, annab vaid meeldiva füüsilise koormuse neid ületades.
Tartu Loodusmuuseum teeb väga häid ja harivaid õppepäevi, kus saab palju teadmisi ja uusi kogemusi loodusest. Üheks selliseks oli geoloogiline huvipäev “Ring ümber Võrtsjärve” 16. oktoobril, millest me abikaasaga osa võtsime.

Esimene peatus oli Tamme paljandi juures, paljand on heaks elupaigaks paljudele elusolenditele, näiteks linnud, herilased ja kes kõik veel. Looduskaitse alla kuuluv maastikukaitseala asub Võrtsjärve idakaldal Tamme ja Neemisküla vahelisel alal. Kuni 8 m kõrgune Kesk-Devoni Aruküla lademe punase liivakivi paljand on oluline rüükalakivististe leiukoht. Paljandilt avaneb kaunis vaade Võrtsjärvele, panga jalamilt võib leida murrutuskulpaid (koopaid). Paljandi ja Võrtsjärve vahele on rajatud 2 km pikkune matkarada.

Tamme Goori ehk Viiralti tamm kasvab Viiratsi vallas Vana-Võidu külas Tamme talu juures. Viljandi linnast jääb tamm umbes 3 km Tartu poole. Madal ja jässakas, püstiste okstega puu asub põllu veerel sügava oru servas ja paistab ka ära maanteele. 1998. a. oli tamme tüve rinnasümbermõõt 448 cm ja kõrgus 13 m.
Puud kutsutakse Viiralti tammeks Eduard Viiralti gravüüri järgi. Selle kuivnõeltehnikas 1943. a. valminud töö nimi on "Viljandi maastik". Eesti koolides ja mujal põlispuudest vesteldes olen tihti kogenud, et vähemalt nime järgi on see puu meie rahva seas kõigist Eesti põlistammedest üks tuntumaid.
Tegelikult on tammel ka oma kohalik ja vanem nimi. Tamme Goori tamme nime on puu saanud 20. sajandi algupoolel naabruses elanud isepäise taluperemehe järgi. Talu nimi oli Tamme ja Grigori-nimelist peremeest kutsuti Gooriks. Majas, mille Tamme talu kange peremees kunagi ehitas, elavad tänaseni tema järglased. 

Kui Viljandi läbitud jätkus meie retk Loodi looduspargis, kus kohtas sõbralikke kooslusi: sammal, seen ja puu.

Tee allikani on pikk ja raske. Väike istumine looduses ei tee kunagi paha.

Loodi Looduspargi põhjaosa moodustab Viljandi ürgorg, mida peetakse Sakala vanimaks ürgoruks. Lõuna poole jäävad Sinialliku linnamägi ja Paistu ürgorg, kus esineb arvukalt paljandeid.
Huvitav teada:
·Loodi-Püstmäel kasvab üks Eesti vanemaid ja suuremaid euroopa lehise puistuid.
·Loodi mõisa taga on Paistu tehisjärv, mille kõrvalt saab alguse matkarada. Rada kulgeb mööda reljeefset maastikku ja jõuab suurima paljandini, mida rahvasuus kutsutakse Loodi põrguks. Paljandi alumises osas on koobas, kust väljub allikas.

Vaade Loodi järvele.

Sügisesed iludused.

Paljandi koopad on igati huvitavad.

See paljand on nähtavaks tulnud Paistu ürgorus, põrgus.

Paljand, mis oli salapäraselt kaunis. Eks põrgu ole ikka salapärane ja müstiline.

Kaunis sügisene rada, mis võimaldas liikuda ümber paljandi, juhul kui kummikuid omasid.

Koopa pimeduses on isegi seened segaduses, et kuhu poole kasvama peab? Selline segadus on sündinud Maimu koopas. Maimu koobas - Aruküla lademe Tarvastu kihtide paljand, milles on ilus koobas. Paljanduvad kollakaspunased pôimjaskihilised keskmiselt tsementeerunud liivakivid. Pôimjad seeriad paksusega 30-50 cm on hästi välja kujunenud , kihipindadel sageli Fe-hüdroksiidsed kiled, värvustoon vaheldub kihiti (1-5 mm) kollakast tumevioletini. Koopa seintel, eriti koopaava vastasseinas on rohkesti kihilisust lôikavaid valge liiva pesi. Pesad valdavalt ümmarguse, harvem korrapäratu kujuga ja läbimôôduga kuni 20 cm. Paljandi pikkus piki nôlva 7m, kôrgus 3,5 m.
Peaaegu kogu paljandi vôtab oma alla koopaava laiusega 5 m ja kôrgusega 2,5 m. Koobas kujutab endast ruumikat grotti laiusega 12,5 m, sügavusega 6,5 m ja kôrgusega keskosas kuni 3 m, vôttes enda alla ligikaudse pindala 69 m2. Koobas on seest kuiv, kuigi teke on ilmselt esialgu olnud sufosiooniline. On küllaltki tôenäoline, et seda on inimkäte poolt laiendatud. Tänapäeval eksisteerivas koopas, mis on peaaegu muutmatul kujul säilunud viimased 50 aastat, kaevamisjälgi ei leidu.

Leidsin endale sõbra, hiljem järgnes kogu kari :)

Helme liivakivi paljand. Paljanduvad keskdevoni Burtnieki lademe valged liivakivid roostepruunide ja vilgurikaste rohekashallide vahekihtidega ning hästi välja kujunenud põimjaskihilisusega. Seeriate paksus 60-80cm. Kohati on kihilisus rikutud, nihkepindu mööda ümber paigutunud. Paljandit läbivad selged lõhepinnad valdava suunaga 10o. Paljandi ulatus 19 m, kõrgus 11 m. Jalamist 2 m kõrgusel on uhtkonglomeraadi kiht suurte kirjuvärvilise savi veeristega. Veeriste suurus valdavalt 1-2cm, kuid võib ulatuda kuni 50 cm-ni. Paljandi kohal olevas maanteekraavis saab veel 5m ulatuses jälgida 1,2 m paksust profiili.

Helme ordulinnuse varemed, ehitatud ilmselt 14. sajandil.

Selle toreda mulgi laulumemme juures lõppes meie retk ümber Võrtsjärve.

Kirna - 22.10.11 käisime hetkel suletud matkarajal. Väidetavalt on hetkel läbimatu ja rajal käivad hooldustööd, meie kahjuks ei märganud küll mingit jälgi tegevusest. Sillad olid vanad ja väsinud küll, eks nad siis ikka korrastatakse kui õige aeg käes.

Kirna matkaraja lõpupoole asuvast tornist avanev tüüpvaade Pedja jõele.

Koprad, koprad ja veelkord koprad, nende tööpõld on seal küll lõputu. Tundub, et kui tahaks neid näha, tuleb minna hilisõhtul varjesse ja kohtumine on kindlustatud.

Matkarada poolitab rippsild, sillal on ka oma kasutusraskus - 120 kg - ja ei rohkemat.

Musutamm, kohaliku talu perepoeg ja vetevana kauni tütre meenutus.
Sellega on vist kõik meie sügismatkad kirja saanud ja teile, kes olete huvitatud, lugemiseks ja vaatamiseks edastatud. Järgmine suurem kirja- ja pildilugu tuleb juba soojalt maalt, milleks on Sri Lanka.